 |
| Programmeerimine on tore. Foto: Mimi Thian on Unsplash |
Selle postituse kirjutan peamiselt positiivsete emotsioonide ajendil. Juhtus nõnda, et teatud asjade kokkulangemise tõttu pidin uuesti läbima Tartu Ülikooli MOOCi "Programmeerimise alused", mis on mõeldud algajatele Pythoni õppimiseks. Esimesest korrast kirjutasin siin. Selle aasta kogemus on üsna erinev kahe aasta tagusest ning peagi selgitan kuidas. N-ö disclaimeriks on see, et mul on läbitud ka keerulisem järelkursus "Programmeerimise alused 2", mis võis mulle anda teatud eelise.
Lühidalt kordan üle, kuidas "Programmeerimise alused" veebikursusel õppimine käib. Kaheksa nädala jooksul on sul iga nädal selgeks õppida uus teooriaosa. Abiks on rohked näited ja enesekontrolliküsimused. Iga nädala lõpeb kontrolltööga (tulemus peab olema vähemalt 90%) ning kolme kohustusliku ülesande ja ühe valikülesande lahendamisega, mis kõik peavad läbima auotmaatkontrolli (mistõttu lahendus peab vastama kõigile ülesandes kirjeldatud nõuetele).
Niisiis... minu "Programmeerimise alused" vol 2. See oli väga mõnus kogemus, sest seekord ei pidanud ma ülesannete lahendamisel pikalt nuputama, kuidas programm kirjutada, vaid kui olin ülesande kirjelduse läbi lugenud, siis ma oma vaimusilmas juba nägin, milline see programm peab olema, mis soovitud tulemuse annab. Ainuke vaev oli see ilma vigadeta valmis kirjutada. Huvitav oli seegi, et programmi tööd Thonnys kontrollides sain suuremast osast veateadetest aru, st oskasin nendele toetudes ruttu vea üles leida - see aitas puudused kiiremini kõrvaldada kui esimesel korral, mil veateated olid minu jaoks üsna arusaamatud. Nagu ikka, oli ülesandeid, mis nõudsid oskuste ja teadmiste uut moodi kasutamist ja suutsin seda ka üsna probleemivabalt teha. Peamiselt tänu sellele, et mul olid peas õiged seosed olemas.
Niisiis... minu "Programmeerimise alused" vol 2. See oli väga mõnus kogemus, sest seekord ei pidanud ma ülesannete lahendamisel pikalt nuputama, kuidas programm kirjutada, vaid kui olin ülesande kirjelduse läbi lugenud, siis ma oma vaimusilmas juba nägin, milline see programm peab olema, mis soovitud tulemuse annab. Ainuke vaev oli see ilma vigadeta valmis kirjutada. Huvitav oli seegi, et programmi tööd Thonnys kontrollides sain suuremast osast veateadetest aru, st oskasin nendele toetudes ruttu vea üles leida - see aitas puudused kiiremini kõrvaldada kui esimesel korral, mil veateated olid minu jaoks üsna arusaamatud. Nagu ikka, oli ülesandeid, mis nõudsid oskuste ja teadmiste uut moodi kasutamist ja suutsin seda ka üsna probleemivabalt teha. Peamiselt tänu sellele, et mul olid peas õiged seosed olemas.
See on nii lahe tunne, kui sa päriselt oskadki õigetes kohtades õiget koodi kasutada ja ei pea õige lahenduse kallal kõvasti ja mitu tundi vaeva nägema, nagu MOOCi kursusel sageli juhtub, eriti siis kui sul pole varasemat programmeerimise kogemust.
Lisan veel, et "Programmeerimise alused" MOOCi autorid on kursust alates minu esimesest korrast edasi arendanud, mis on super. Kuigi mu mälu võib mind petta, siis mulle tundus, et ka ülesannete valik on veelgi mitmekesisem. Valikus on veelgi suuremat väljakutset pakkuvaid ülesandeid kui eelmisel korral, mis on äärmiselt tore. Mida keerulisema ülesande suutsin ära lahendada, seda suuremat rahulolu tundsin.
Nüüd võib tekkida küsimus, et mis selle postituse eesmärk on. Peamiselt ehk see, et programmeerimise õppimine ei ole lihtne, kuid vaev tasub ära. Mingi hetk tekivad sul peas õiged seosed ja siis on koodikirjutamine pigem nauding kui piin.
Jälgi KristiProget ka Facebookis.
