 |
Distantsõpe on olnud selle kevade üks hariduse märksõnu. Kuigi kooliaasta on läbi ja õpilased juba suvevaheajal, otsustasin siiski oma kogemusest ja õppetundidest kirjutada. Pole ju kindel, et uuel õppeaastal see kõik ei kordu (isegi kui on kuulda olnud, et teise laine ajal enam sama äärmuslikke meetmeid tarvitusele ei võeta).
Jagan oma Scratchi õpetamisel saadud kogemust ja õppetunde.
Distantsõppe algus
Algus tekitas palju segadust - Kas on tegemist ajutise olukorraga või pikema perioodiga? Kuidas saavutada distantsilt õpetades õpitulemused? Kuidas üldse õpetada õpilastega mitte samas ruumis viibides? Kui selgus, et kooli naasmine sel õppeaastal on vähetõenäoline, tuli paika panna pikem tegevusplaan ja välja mõelda, kuidas distantsilt õpilasi tõhusalt juhendada.Sel aastal andsin programmeerimise tunde 5. klassile, kellega tegutseme Scratchis. Tegelikult olin õnnega koos, et just Scratchi, sest see on veebipõhine keskkond ja õpilasel läheb vaja vaid arvutit (häda pärast saab isegi telefonis scratchida). Mõne teise haridusliku programmeerimiskeele (nt Sonic Pi) või robootika õpetajana oleksin olnud palju keerulisemas olukorras. Ühesõnaga kõik arvutiõpetuse õpetajad, kes kasutasid veebis olevaid keskkondasid, omasid distantsõppes eelist, sest üleminek veebipõhisele õppele oli valutum.
Distantsõppest sai norm
Minu tegevusplaan distantsilt õpetamisel sisaldas kolme põhikomponenti: veebitunde, videojuhendeid ja õpihaldussüsteemi. Lisaks palju kirjalikku tagasisidestamist ja süstemaatilist jälgimist, et õpilastel oleks ülesanne (õigesti) tehtud.Õpihaldussüsteem
Õpihaldussüsteem* (minu puhul Google Classroom) on mugav n-ö kõik ühes lahendus, sest sul on üks keskkond õppematerjalide jagamiseks, õpilastel tööde esitamiseks ning sinul omakorda nende tagasisidestamiseks ja hindamiseks. Kõik need võimalused tulid distantsõppes kasuks ja aitasid kaasa sujuvale üleminekule kontaktõppelt distantsõppele.
*õpihaldussüsteemi puudumise korral saab kasutada ka teisi lahendusi, nt Padlet, kuid mugavuse ja võimaluste poolest ei ole need päris võrdsed; ka scratch.mit.edu lehel saab õpetaja luua oma õpilastest kogukonna või klassi, kuid mina pole seda võimalust kasutanud
Videojuhendid
Selle blogi pikemajalised lugejad teavad, et olen videojuhendite programmeerimise õpetamiseks kasutamise osas ettevaatlik, sest õpilane on nende järgi tegutsedes pigem passiivne jäljendaja kui aktiivne kaasamõtleja. Siiski on läbi arvutiekraani õpetades videojuhendite kasutamine vajalik ja põhjendatud, sest iga õpilane saab edasi liikuda talle sobivas tempos ning ta saab tagasi kerida ja vajadusel mõnda kohta korduvalt vaadata.
Videojuhendid tegin ise (alguses võttis see palju aega, kuid kogemuse lisandudes juba vähem) ja jagasin õpilastega õpihaldussüsteemis.
Veebitunnid
Võib tekkida küsimus, et milleks veel veebitunnid, kui õpilastel olid kasutada videojuhendid ja õpihaldussüsteem? Vastus on lihtne - õpilasel tekib ikka küsimusi ja probleeme, millele ta ise ei oska vastata ega lahendust leida. Niisiis saime oma programmeerimistundide ajal (aluseks tunniplaan) kokku videosilla vahendusel ja olin seeläbi õpilaste jaoks olemas. Eriti olulised olid veebitunnid siis, kui õpilased tegid oma projekti ehk standardlahendusi polnud, vaid iga küsimus ja probleem oli spetsiifiline.
Õpilaste juhendamine distantsilt
Nüüd jõuan selle punktini, miks ma olin tänulik selle eest, et programmeerisime veebikeskkonnas. Nimelt lisas iga õpilane oma Scratchi projekti õpihaldussüsteemi kohe alguses, st enne kui ta hakkas koodi looma. Kui tal oli mõni probleem, siis sain Google Classroomis tema töö avada ja vaadata, kus viga on ning seejärel suuliselt või ekraanijagamise teel teda juhendada. Ja see lahendus töötas suurepäraselt.Kõik õpilased siiski ei oska või ei julge tunni ajal abi küsida, mis tähendas, et vaatasin õpilaste programmid peale igat tundi läbi ja kirjutasin tagasiside, mida on vaja parandada või mis on juba väga hästi tehtud.
Minu hinnang programmeerimise õpetamisele distantsilt
Kuna programmeerimine ei ole ainuke õppeaine, mida õpetan, siis tean, et distantsilt õpetamine kõigi õppeainete jaoks ei sobi, kuid kui teatud tingimused on täidetud - minul olid - siis programmeerimist saab veebipõhiselt õpetada küll. Mulle väga meeldis see, et ei pidanud mööda klassi ühe õpilase juurest teise juurde jooksma, vaid sain kogu protsessi juhtida ja jälgida oma arvutist - õpilased said oma küsimustele vastused kiiremini ja abi oli tänu ekraanijagamise võimalusele efektiivsem. See on midagi, mida proovin sügisel rakendada ka kontakttundides, kuigi on mõned aspektid, mille pean enne läbi mõtlema. Igatahes Scratchis programmeerimise õpetamine distantsilt oli minu jaoks positiivne kogemus.
